Organisatsioon:
Info:
Sisujuht
Probleem
https://www.ravimiamet.ee/sites/default/files/13883-12100-1-sm.pdf
Sõltuvalt looma- või linnuliigi tundlikkusest võib ravimijääkide levik toiduahelas viia surmani ja populatsiooni vähenemiseni. Kaladel võib pidev kokkupuude põletikuvastaste ravimite ja antidepressantide jääkidega vees mõjutada hapniku kättesaadavust, kalade liikuvust, paljunemist ja ellujäämist. Ravimijäägid võivad muuta veeorganismide hormonaalset tasakaalu, mis kaladel põhjustab soolise suhte muutusi feminiseerumise suunas ja marja fertiilsuse vähenemist. Kõige ohtlikumad on hormoonravimid, mille toime avaldub juba väga väikeste kontsentratsioonide korral.
https://keskkonnatehnika.ee/liiga-palju-ravimijaake-jouab-keskkonda/
Koguseliselt kasutatakse Eestis kõige rohkem diabeediravimit Metformin. Seda kulub ca 25 tonni aastas. Metaformini leiti 89% pinnavee proovidest. Sama suur leidude arv oli ka valuvaigisti ja põletikuravimina tuntud Diklofenak-il, kuid seda ravimit kasutatakse aasta kordades vähem – ligikaudu 1500 kg. Kõige sagedamini (98% veeproovidest) esines veeproovides valuvaigistit Tramadol. Viimast tarbitakse aga vähe, ligikaudu 600 kg aastas.
Juurpõhjus
Suurem osa ravimijääke jõuab keskkonda pärast ravimite sihtotstarbelist kasutamist. Paljud toimeained läbivad organismi muutumatul kujul või muutuvad hoopis uuteks, veelgi suurema keskkonnaohuga ühenditeks. Inimorganismi läbinud ravimid jõuavad reoveepuhastite kaudu veekeskkonda ja reoveesettesse. Loomadele antud ravimid jõuavad keskkonda otse ilma igasugust puhastusetappi läbimata.
Enam kui pooled eestimaalastest vabanevad ravimijääkidest valesti – peamiselt on ravimijääke visatud olmejäätmete hulka.
Üle poole eestlastest tegelikult ei tea või ei teadvusta, et ravimid on ohtlik jääde ja nende ebakorrektne käitlemine võib põhjustada keskkonnale kahju.
Lahendused
Reovee järelpuhastustehnoloogiad – osoonimine ja aktiivsöe kasutamine, annavad ravimijääkide, aga ka teiste saasteainete reoveest eemaldamisel häid tulemusi. Teistes Läänemere äärsetes riikides on neid tehnoloogiaid juba ka rakendatud. Praegu pidurdab uute tehnoloogiate laialdasemat kasutusele võttu nende kõrge maksumus.
Rootsis on arstidele ja apteekritele jagatud juhendeid, mis aitavad samade sümptomite puhul valida keskkonnale vähem mõju omava ravimi. Ka Eestis tasub mõelda, milliseid soovitusi võiksid arstid ja apteekrid anda patsientidele, ravimite keskkonnamõju silmas pidades.
Vältida antibiootikumide kergekäelist määramist ja lohakat (nt. mõnepäevast) tarvitamist
Arvestada keskkonnariske süstemaatiliselt.
Informeerida tervishoiutöötajaid ja patsiente ravimitarbimise keskkonnamõjust. Tuleb jätkata elanikkonna teavitamist ravimijäätmete keskkonnaohtlikkusest.
Ta selgitab, et reovee puhastamisel kõrvaldatakse reoained veest mehaaniliste, bioloogiliste või füüsikalis-keemiliste võtetega. „Kuid kõiksuguste tugevatoimeliste ravimite, aga ka raskelt biolagundatavate hügieenitoodete ja plastiühendite tootmine ning kasutamine põhjustab nende kogunemist veekogudes, halvendades oluliselt veeressursse. Traditsioonilised reoveepuhastusviisid siin paraku vajalikul määral ei aita. Seega on eriti saastunud reovete puhastamiseks vaja leida alternatiivseid kulutõhusaid töötlemismeetodeid,“ tõdeb Tikker.
Ühe alternatiivse lahendusena käsitles Tikker doktoritöös impulss koroona elektrilahenduse (KIEL) meetodit, kus erinevalt enamikust teistest täiustatud saasteainete lagundamisprotsessidest ei ole vaja lisada teisi kemikaale, vaid lagundajate tootmiseks piisab ainult elektrienergiast.