Eesti hoonete renoveerimisel laialt kasutatavad lahendused ei võimalda saavutada seatud kliima- ja dekarboniseerimise eesmärke

https://novaator.err.ee/1609893202/vanamoodi-energiasusteem-riputab-kliimaeesmargi-majaomanike-kaela

„Võin klaaskuuli pealt ennustada, et kui me ei täida eesmärke hoonete renoveerimise või elamufondi dekarboniseerimise osas, ootavad meid ühel hetkel ka selle eest trahvid,“ nentis Kertsmik. Probleem ei seisne tema hinnangul selles, et Eesti inimesed ei tahaks oma kodusid korda teha, vaid riiklikus fookuses. Praegune lähenemine eeldab, et hoonefondi kliimaneutraalsus saavutatakse eelkõige iga üksiku maja piltlikult öeldes termoseks ehitamisega.

Praegune poliitika eeldab, et dekarboniseerimine ehk kliimaneutraalsus tuleb saavutada peamiselt iga hoone kaudu eraldi soojustades (nt termoseks ehitamine). See paneb vastutuse negatiivse panuse andmise majaomanike ja korteriühistute õlule, mitte kogu energia­süsteemi muutmise kandevasse struktuuri.

Eesti energiatootmine on kõrgete kasvuhoonegaaside heidetega, kuna suur osa energiast toodetakse fossiilkütustest ning pole turvaliselt asendatud madala heitega allikatega (nt tuuma- või vesienergiaga). See vähendab renoveerimismeetmete mõju, sest hoonetesse jõudev energia on endiselt mitte roheline.

Laialt levinud „kleebi-ja-krohvi“ soojustuslahendused kasutavad naftapõhiseid materjale (nt EPS), mille materjalide tootmine ja transport lisab olulise osa süsinikuheitest. Lisaks ei pruugi sellised lahendused vastu pidada lubatud eluiga (~30 aastat), mis suurendab tegelikke heiteid ja kulusid.

EL energiatõhususe direktiivid on sageli mõeldud põhjanaabrite kontekstis (kus on odav hüdroenergia ja teistsugused kliimatingimused). Eesti külmas kliimas ja teistsuguse energiaportfelliga ei pruugi need meetmed anda sama mõju.

Artiklis rõhutatakse, et suur mõju on energia- ja kaugküttevõrkude süsinukeitmest vabastamisel - Fossiilsete kütuste asendamine taastuvenergiaga,

See nõuab riiklikku strateegilist suunda ja investeeringuid, mitte ainult majaomanike tasandil sundimist.

Tehaselise renoveerimise suunas liikumine — kasutades puitu ja mineraalvilla — võib vähendada kogusüsinikujalajälge, sest puit toimib ka süsinikupangana ning süsteemne tootmine parandab kvaliteeti.

Kuigi alginvesteering on suurem ja praegu vähem levitatud, siis pikaajaliselt on see tõhusam nii heitete kui hoone eluea seisukohalt.

Energianõuete ja renoveerimispoliitika kujundamisel tuleb arvestada Eesti omaduste — külm kliima, vähene tuuma- ja hüdroenergia, tiheasustusega piirkonnad — mõju ning kohandada meetmeid, mitte kopeerida Skandinaavia mudeleid otseselt.

Lisaks renoveerimisele tuleks arvesse võtta materjalide kogu süsiniku jalajälg kogu elukaare jooksul, mitte ainult soojustusastet. Mõnikord võib väikese lisasoojustusega lahendus hoopis suurendada keskkonnamõju, kui energiasääst on väike, kuid materjalikulu suur.